Esimene tellimustöö :)

Kuna meie armas Leo klubi Dorpat sai 5-aastaseks, toimus sel puhul pidulik tähistamine ning minul paluti midagi kokku luuletada. Üldiselt ma niimoodi palve (või käsu) peale midagi teha ei suuda, aga olles klubi asutajaliige ning kuna üht tähtsat asutajaliiget ning head sõpra enam meie seas ei ole, siis jätsin bakatöö kirjutamise hetkeks kõrvale ning valmis selline asi....

ma mõtlesin pikalt eile,

et millest siis täna rääkida

ei oska ju niisama lambist  teile

viit aastat kokku luuletada

kas peaksin alustama sellest,

kuidas sõber Jaak meid  muudkui moosis

teeme klubi, teeme klubi!

teeme  üht-teist headki koos siis!

ja kuidas oleks saanudki

nii suure naeratuse vastu,

mis kõik sõbrad nõusse säras?

polnud muud, kui  kampa astu

mõeldud-öeldud, tehtud ära!

või peaksin hoopis mainima,

kui palju head võib sündida

ainult viie aastaga!

näiteks väga edukalt

nii mõnigi siis leidis end

lastekodulastega

inkat, matat õppimas

või piparkoogitaignast

kuusekesi vorpimas

sai teatris Lotte nalja peale

korralikult itsitada

või Taevaskojas lastekarjas

vahukommi grillida

või hoopis rahu kujutada

rahutuse keskel

ja jõulukaarte vorpida,

relvaks liimipüstol

või hõõguvate naljadega

glögi maha müüa

ja välimaiste leodega

imelikke asju süüa

või hommikuti Selveris

unisele rahvale

vuristada elavalt,

et mine osta vildikaid

või kustukas või joonlaud

nõnda aidatagi saad

neid, kel lapsi kuhjaga..

või pimedatelt kontserdil

üllatudes õppida

et näha saab ka teisiti

tunnetades muusikat!

või sirge järjekindlusega

plastmassist korke koguda

ja talgutel koos teistega

puid riita laduda

või sõbrapäeval kehastuda

rannabeibeks-rokkariks

ja spartakiaadil mõõtu võtta

kes on virk ja kes on kraps.

selleks kõigeks läheb tarvis

natukene juhtimist

ja veidikene helget värvi,

võimaluste jahtimist,

et püüda kinni

kogemuste pärlid.

ja kui kõik see ühte liita

killukesse soojusse

ning veidikene aega veeta

teistest hoolides

siis kokku saamegi just selle

mis tänaseks meil loodud koos

ning üks, mis selgemast on selgem -

meist tulevikus kuulda võib

veel mitmes luuleloos!

(aitäh Raikile, kellega koos selle šedöövri ka ette kandsime!)

Olen ise ka päris paljudes klubi aktsioonides osalenud ja üritanud oma aega ikka heategevusse panustada. See emotsioon, mille saad näiteks jõulutunde tekitamisest lastekodus või ühiselt toredaid üritusi korraldades - seda ongi raske sõnadesse panna. Proovige ise järele. :)

Minu isiklik "Teeme ära!"

Minu tänase päeva plaani kuulub bakatöö lõpuni kirjutamine.. Viimast varianti siit küll kindlasti veel ei tule, sest enne peab asi juhendaja pilgu alt läbi käima ja sealt ilmselt kommentaarideta ei pääse (ma vähemalt loodan!). Pluss vormistus, kirjavead ja muu säärane tilulilu.

Aga kui seada end fakti ette, et täna on reaalselt viimane üleni vaba päev, mis siin lähema kümne päeva jooksul eksisteerib, siis tuleb sellest viimast võtta.

Nii et - teeme ära. Siis ongi kauatehtud kaunikene. Vähemalt kaua on tehtud, kauniduse kohta veel ei tea.. :)

Cheers!

Päike

Kuulsin uudiseid, kuidas kaks inimest ära uppus täna - kusjuures üks neist oli päästja. Üleeile käisin vaatamas etendust "Koletis kuu peal", mis rääkis sellest, kuidas elu on ettearvamatu, kuidas elu kui selline või ka surm ei ole kunagi iseenesestmõistetavad. See oli lugu leinast, armastusest, unistustest ning elust. 

Ja surmast. 

Just praegu tuli telerist saate "AK nädal" reklaam - muuhulgas lubati rääkida kadunud inimeste otsimisest. Ja mis rolli mängivad näiteks suhtlusvõrgustikud selles.

Mõni aeg tagasi soetasin endale paar luuleraamatut suurepärase netikaubanduse vahendusel (aitäh, vanaraamat.ee!) ning täna sain siis need raamatud kätte. Raamatute autoriks minu lemmik poetess - Doris Kareva. Tema suudab oma luuletustesse panna selle, mida mina sõnadesse panna ei oska. Ja krooniks kõigile täna loetud luuletustele on kindlasti see, mida nüüd teiega jagan.

Pühendan selle täna  (ehk suvalisel päeval suvalisel hetkel) oma kallitele sõpradele, kes koos minuga on kaotanud ühe kalli sõbra, meie Päikese, kuid kes päriselt ei kao mitte kunagi. 

Ja tegelikult tahan öelda ainult: olgem õnnelikud, sest meil on võimalus olla siin ja praegu. Muud meil ju ei ole. Ise olen ka õppinud hindama hetke ja inimesi enda ümber, elama just täna siin ja praegu.
Ja olen õnnelik selles hetkes. :)

Päike, sa põled minus. Sina teed selgeks kõik

ja kõik on sinuga lihtne. Ma saan ka aru, kui

sul on vaja puhata. Ma saan pimedusega

hakkama.

Ma oskan olla üksi, ma oskan mõelda ise.

Mul on ju sinu soojus ja usk ja usaldus. Ma

olen sind mõistnud, ma olen sinust õppinud.

Ma olen sinuga, päike, mis ka ei paistaks. 

D. Kareva

Sulle

Ole siin

kui sind parasjagu

kõige vähem ootan

tule maailma ilusaimate lilledega

sel tunnil

kui me mõlemad

oleme kaotanud nii palju

et võiksime tõepoolest

teineteist

leida.

Seekord mitte minu, vaid Kristiina Ehini sõnad 

Kevade sosinad

Tuul end vaikselt

kevadesse sosistab

kõnnin hallil tänaval

teda otsides

üks kaotus ikka endiselt

minu hinges sahistab

jäist valu südames

järjekindlalt trotsides

Kuid kevad saabub naeratades

suudlustega, armudes

tal taskud täis on rõõmu, päikest

nägu vikerkaarevärvides

Uduvihmana ta  tuleb

mööda  halle tänavaid

pehme käega silmad suleb

süles hetked säravad.

Tuule sosinad ka minust

vaikselt läbi lõikavad

viies mälestused sinust

südamesse puhkama

sest kaotused 

ju teevadki

ükskord ikka

tugevaks.

(Kevade algus 2012) 

Öelda, mitte ära öelda

Tahaksin Sind hoida

kuid mitte kinni hoida

ja sooviksin Sind näha,

kuid mitte läbi näha.

Igatsen Su põlemist 

kuid mitte läbipõlemist

võiksid olla mu 

inspiratsioon ja idee

aga mitte pidevalt 

üks painav kinnisidee

Võiksid mulle toeks olla

mitte ainult ära olla

Tahaks Su juurde joosta,

mitte mõtetega

jälle kokku joosta

Tahaksin Sinu aega

hästi kasutada

mitte järjekordselt 

nii ennast kui ka Sind

ära kasutada

tahaksin meid koos

siin luuletuses kujutada

ja tulevaid 

häid mälestusi 

mitte ainult 
ette kujutada.

(12.02.2012)

Ajutised asjad

Täna (eile kellaajaliselt) oli üks päris huvitav päev, mis algas juba eile (üleeile) õhtul tegelikult. Vahel on nii, et kui lased headest asjadest lahti, siis nad ei kukugi maha ja ei lähe katki, vaid tulevad hoopis tagasi ja on olemas, ilma et neist peakski kinni hoidma. Praegu on kõik muidugi ajutine, aga sageli püsivadki just ajutised lahendused päris kaua ja kenasti. Iseasi, kas see nüüd hea variant on. Vähemalt hetkel tundub, et halb ka ei ole. :)

Uus läpakas

Trinza sai endale uue kallikese - Sony pesamuna Y-seeria VAIO.

mjäu :)

:)

Don't worries, be happies :P

It's a new dawn

It's a new day

It's a new life

for me

And I'm feeling good ;)

Stay

My whole life waiting for the right time 

To tell you how I feel. 

Know I try to tell you that I need you. 

Here I am without you. 

I feel so lost but what can I do? 

'Cause I know this love seems real 

But I don't know how to feel.

We say goodbye in the pouring rain 

And I break down as you walk away. 

Stay, stay. 

'Cause all my life I felt this way 

But I could never find the words to say 

Stay, stay.

Alright, everything is alright 

Since you came along 

And before you 

I had nowhere to run to 

Nothing to hold on to 

I came so close to giving it up. 

And I wonder if you know 

How it feels to let you go?

You say goodbye in the pouring rain 

And I break down as you walk away. 

Stay, stay. 

'Cause all my life I felt this way 

But I could never find the words to say 

Stay, stay.

So you change your mind 

And say you're mine. 

Don't leave tonight 

Stay.

Say goodbye in the pouring rain 

And I break down as you walk away. 

Stay, stay. 

'Cause all my life I felt this way 

But I could never find the words to say 

Stay, stay.

Stay with me, stay with me, 

Stay with me, stay with me, 

Stay, stay, stay, stay with me.